**Trumpi-Iraani “rahukokkulepe”: suur kuulutus, väikesed vastused**
President Trump teatas Truth Socialil, et USA-Iraani “kokkulepe on täielik” ning Hormuse väin avatakse kohe laevaliiklusele. Tegelikkus on tagasihoidlikum: allkirjastatav dokument on ümmarguselt sõnastatud “mõistmise memorandum”, mis annab USA-le ja Iraanile 60 päeva tegeliku rahulepingu läbirääkimisteks. Sellega kaasneb mõlema poole sõjaliste operatsioonide ja mereblokaadi peatamine. See on seega veel üks relvarahu pika relvarahu-jada reas, mis on järgnenud USA ja Iisraeli algatatud rünnakule Iraani vastu 28. veebruaril 2026.
Sõja algul seadis Valge Maja ambitsioonikad eesmärgid: Iraani tuumaprogrammi lõplik likvideerimine, suhete katkestamine Iraani puhvervägede võrgustikuga ning Trump rääkis ka otsesõnu “režiimivahetusest”. Spiked’i kaastoimetaja Tim Blacki (15. juuni) hinnangul ei ole neid eesmärke täidetud ega isegi kokkuleppe raamistikku sisse kirjutatud. *New York Timesi* andmetel käivad läbirääkimised alles selle üle, kas Iraan üldse peatab uraani rikastamise. Iraani puhvervägesid käsitlev küsimus on samuti lahendamata. Iraani valitsuse poolt sõja katte all toime pandud repressioonid oma rahva vastu on muutnud Trumpi lubaduse “iraanlaste vabadusetunnist” tühjaks sõnaks.
Kokkuleppe peamine vastuolu avaldub kahes punktis. Esiteks väidab Trump, et Hormuse väin on nüüd “alaliselt tasuta” — Iraani poolametlik uudisteagentuur Fars teatas aga, et Iraan lisas raamistikku “merendusteenuste tasude” klausli. Kaks osapoolt näevad memorandumi sisu erinevalt, mis ei tähenda head peatsete läbirääkimiste jaoks. Teiseks on USA-Iisraeli suhe halvenemas: Trump nimetas Iisraeli peaministrit Netanyahu’d “raskeks inimeseks”, kellel “pole mingit otsustusvõimet”, ja Iisrael on USA-Iraani läbirääkimistest sisuliselt kõrvale jäetud. Iisraeli Kaitsevägi teatas selgelt, et ei lõpeta operatsioone Iraani puhvervägede vastu. Hezbollah on seda lõhet teadlikult ära kasutanud, tulistades rakette Põhja-Iisraeli just siis, kui USA-Iraani läbirääkimised on jõudnud tundlikku etappi. Järgmise 60 päeva jooksul selgub, kas memorandumist saab midagi enamat kui taas üks lühike paus. Iisraeli ja Iraani puhvervägede vaheline sõda jätkub sõltumata sellest, mille üle Washington ja Teheran kokku lepivad.
**Ukraina kurnatussõja varjatud hind: kes jääb ja mis jääb?**
Sel nädalal ületab Ukraina-Venemaa sõda ajaloolise piiri: see on kestnud kauem kui Esimene maailmasõda. The European Conservative avaldas 13. juunil Frank Ledwidge’i — Briti sõjaväe luurekindralstaabi endise ohvitseri ja praeguse kaitseuuringute õppejõu — põhjaliku analüüsi küsimusest, mis Lääne avalikus arutelus liiga harva kõlab: mitte ainult, kas Ukraina suudab sõda pidada, vaid mis temast järele jääb.
Ledwidge toob analüüsis välja tõsiasja, mis on avalikest ohvriarvestustest puudu. Lõunasse sõitvates rongivagoonides, Odessa tänavatel ja kogu riigis on sõjaväeealiste meeste puudumine silmatorkav. Üks allikas — nime all nimetamata endine kõrge Ukraina valitsusametnik — esitas autori otsesele küsimusele vastuse, mis erineb drastiliselt läänelikest avaldustest: Ukraina Kindralstaabi hinnangul on mõlema poole kaotuste suhe ligikaudu üks ühe vastu, mitte mitu Venemaa kaotust ühe ukrainlase kohta nagu aeg-ajalt väidetakse. See on üks täpsemaid tunnistusi olukorrast, millest ametlikud kommunikatsioonikanalid vaikivad.
Venemaa rahvastik on Ukraina omast üle kolme korra suurem, tööstus- ja eelarvelised ressursid on oluliselt mahukamad ning riigitulud on kindlustatud nafta- ja gaasieksportiga. Ukraina demograafiline olukord oli juba enne sõda langustrendis; praeguseks on miljonid lahkunud läände, miljonid elavad Venemaa kontrolli all ning noored naised ütlevad avalikult, et kaaslased ei kavatse Euroopast tagasi tulla. Ümberkujundamine pärast sõja lõppu nõuab sadu miljardeid eurosid, mille allikas on ebaselge: maksud lõhutud majanduselt on ebapiisavad, Venemaa “hüvitised” on pigem teoreetiline lootus. Maade demineerimiseks Inglismaast suuremas piirkonnas pole selget rahastust. Üle miljoni lahingukogemusega ja sageli traumatiseeritud mehe vajab tegelikku ühiskonda taasintegreerimise kava — seda eesmärki ei ole avalikult seatud.
Ledwidge’i põhiargument ei ole sõjas Ukraina poole hoidmise vastu — ta märgib selgelt, et Ukraina toetus on põhjendatud — vaid see, et lootus ei asenda strateegiat. Praegu on avalik Lääne arutelu liigselt suunatud venelaste kaotuste loendamisele ja vähemal määral küsimusele, milline riik pärast sõda üldse säilib. Jälgida tasub, millise selgusega hakkavad Euroopa valitsused sõjajärgsele Ukrainale rahastamist kavandama — kui nad seda üldse teevad.