Villimardikas on Eesti putukamaailma üks kummalisemaid tegelasi, keda võib kohata kevadistel niitudel ja metsaservades. Suurem osa inimesi teda looduses ära ei tunne, aga kui tema mürk satub inimese nahale, võib see põhjustada ville. Eesti Loodusmuuseumi putukakogu kuraatori Leif-August Kirs rääkis, et villimardikas eelistab päikeselisi rohumaid, metsaservi ja lagendikke. Täiskasvanud isendeid võib kohata peamiselt aprilli lõpus ja mais. Eriti silmatorkav on emane villimardikas, kelle tagakeha paisub pärast paaritumist suureks, sest temas areneb tuhandeid mune. “Üks emane võib muneda kuni 10 000 muna,” ütles Kirs. Sellest hoolimata jõuab täiskasvanuks vaid väga väike osa järglastest. Põhjus peitub villimardika erakordselt keerulises arengus. Pärast koorumist ronivad villimardika vastsed õitele, näiteks võililledele või paiselehtedele. Seal hakkavad nad eritama keemilist signaali, mis meenutab emase erakmesilase feromooni, mis on bioaktiivne aine, mida paljud imetajad ja putukad eritavad vastassugupoole ligimeelitamiseks.
