Me ei ole harjunud mõtlema sellest, et elame juba ammu keset rahvuste ja keelte paljusust. Tundub, et peame õppima seda küllust varasemast enam märkama ja väärtustama, sest maailm on viimase 30 aastaga muutunud, kirjutab EKI keeleõppe arendamise osakonna projektijuht Ellen Vimberg. Ma kasvasin üles peres, kus eesti ja vene keelt kasutati vabalt ja erinevates variatsioonides: vahel kulgesid vestlused eesti, vahel vene keeles. Mõnikord rääkis mõni arutelus osaleja ühes keeles ja talle vastati selles keeles, mis parasjagu suupärasem tundus. Olen pere kolmest lapsest noorim, ning ajal, mil sündisin, oli levinud seisukoht, et varane kakskeelsus on arengut pärssiv. Seetõttu rääkisid kõik pereliikmed mu kolmeaastaseks saamiseni minuga ainult eesti keeles. Mäletan selgelt hetke, mil tahtsin vene keelt õppima hakata: istusin köögis vanaema kõrval, ent ei saanud temaga rääkida, sest meil puudus ühine keel. Kogesin üsna varakult, umbes 4-aastasena isikliku motivatsiooni ja pingutuse tähtsust keeleõppes, toona teadmata, et need on tõendatud mõjurid keele omandamise õnnestumisel.
