85 aastat tagasi, 14. juunil 1941, küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Lätist Siberisse üle 15 000 inimese, sealhulgas 2400 alla kümneaastast last. Läti Okupatsioonimuuseumi andmetel olid tingimused sunnitöölaagrites ebainimlikud — vangid kaotasid oma identiteedi, neid terroriseerisid valvurid ja kriminaalkurjategijad, toit oli napp ning haigused nagu kõhulahtisus ja skorbuut laastasid inimesi. Paljud ei elanud esimest talve üle. Vaid väike osa 1941. aasta küüditatutest naasis kunagi Lätti. Teine, veelgi suurem küüditamislaine toimus 25. märtsil 1949, mil Siberisse saadeti umbes 42 000 inimest. Sarnased küüditamised toimusid ka Eestis ja Leedus. Läti president Edgars Rinkēvičs märkis, et neljast küüditatust suri küüditamise käigus ümber neli inimest kümnest ning naasnutele ei olnud enam kodu, kuhu tulla, sest nende kodu oli vaba Läti. President rõhutas, et kommunistliku terrori kõige kohutavam tunnistus on küüditatute vaikus — paljud ei suutnud kunagi rääkida sellest, mida nad läbi elasid.
