**Ukraina sõda on muutunud lõputuks: Euroopa juhid elavad eituses**
11. juunil 2026 möödus Ukraina sõja algusest neli aastat, kolm kuud ja viisteist päeva — rohkem kui Esimene maailmasõda kestis. See verstapost on pannud mitme allika analüütikud küsima, kas tegemist on tegelikult lõputu sõjaga. Spiked’i Frank Furedi kirjutab 13. juunil ilmunud põhjalikus ülevaates, et sõja venimist ei maksa pidada üllatuseks: see on piirikonflikt, milles kumbki pool ei saa endale lubada kaotust. UnHerdi uudisteosakond märgib samal ajal, et Lääne juhid elavad endiselt eituses, kui kõne alla tuleb Ukraina tegelikud sõjalised kaotused.
Taustaks meenutab Furedi, et lõviosa Lääne analüütikutest ja sõjaväelastest ennustas 2022. aastal sõjale kiiret lõppu — Venemälle kasuks. USA ühendväe ülemate esimees kindral Mark Milley ütles kinnistel kohtumistel Kongressiga, et Ukraina langeb 72 tunniga; Saksa ametnik ütles Ukraina suursaadikule sõja esimestel tundidel, et relvaabi saatmine on mõttetu, kuna sõda lõpeb 48 tunniga. Kummaski ennustuses ei olnud tera tõtt. Ukraina suutis Venemaa peatada ning on sellest ajast alates pidanud vastu palju tugevamale sõjalisele jõule, tuginedes suuresti odavatele droonidele, millega hävitati tõhusalt Venemaa Musta mere laevastik — riigil, millel omaenda mereväge polnud.
Praegu on pilt keeruline mitmest suunast korraga. Trump tahab sõja lõppu igal tingimusel. Euroopa juhid räägivad Ukraina toetusest, kuid Spiked toob esile terava näite: Suurbritannia kaitseminister ja relvajõudude minister astusid mõlemad käesoleval nädalal tagasi just sellepärast, et Starmeri valitsus keeldub sõjalisi kulutusi piisavalt suurendamast. See paljastab, mida Furedi nimetab „Euroopa sõjalise tühisuse”: retoorika on tugev, tegelik kaitsevõime on katastroofiliselt nõrk. Samal ajal on Põhja-Korea väed juba Vene rindel ning Hiina varustab Moskat nii relvade kui ka majanduslike ressurssidega — konflikt on muutunud vaikseks ülemaailmseks vastasseiseks ilma ühegi ametliku sõjakuulutuseta. The European Conservative avaldas 13. juunil eraldi analüüsi pealkirjaga „What Will Be Left of Ukraine?” — märk sellest, et küsimused Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta pärast võimalikku rahulepingut on muutunud üha teravamaks.
Lähiajal tasub jälgida, kas Trumpi surve rahuläbirääkimisteks lõhestab Euroopa riikide üksmeelt Ukraina küsimuses, ning seda, kuidas Suurbritannia kaitsekriis mõjutab NATO kaasnõudeid Euroopa riikidele. Sõja stagneerumine ja diplomaatilise lahenduse puudumine on märk sellest, et olukord võib kesta aastaid — ja kaasata üha rohkem osapooli.
**ELi rändepakt jõustus: kas lahendus või uus suur vaidluste allikas?**
12. juunil 2026 jõustus ELi varjupaiga- ja rändehaldusleping, mille koostamine võttis ligi üksteist aastat. ELi komisjon tähistab seda kui ajaloolist sammu, mis ühtlustab varjupaigamenetlused kogu liidus. Kriitikud — eelkõige rahvuskonservatiivsed erakonnad üle kogu Euroopa — väidavad aga, et pakt ei peata ebaseaduslikku rännet, vaid üksnes korraldab seda bürokraatlikult ümber. The European Conservative avaldas 13. juunil põhjaliku selgitava ülevaate kõigist paki peamistest osadest ning põhjustest, miks Euroopa paremtiib on vastu.
Paki põhiprobleem seisneb kriitikute hinnangul selles, et selle kaks kõige olulisemat uuendust — nn piirprotseduur ja solidaarsusmehanism — on täis erandeid ja lünki. Piirprotseduur võimaldab liikmesriikidel pidada varjupaigataotlejaid piiril kinni vaid kolme kindla kategooria puhul ning isegi siis on alaealised ja tervisehäiretega isikud sellest välja arvatud. Solidaarsusmehanism kohustab liikmesriike kas võtma vastu oma kvoodijärgse osa ümberpaigutatajatest või maksma 20 000 eurot iga taotleja kohta ühisfondi. Esialgne kohustuslik kvoot on 30 000 inimest aastas — kuid komisjonil on õigus seda numbrit omal tahtel igal aastal suurendada ilma liikmesriikide nõusolekuta. Patriots for Europe (PfE) grupp kirjutas avalduses: „Pakt ei peata ebaseaduslikku rännet. See haldab seda.” Paki esimesel päeval, 12. juunil, registreeriti ka EURODAC-süsteemi (ELi varjupaigataotlejate andmebaas) tõrkeid — märk sellest, et tehniline valmisolek jättis soovida.
Vastuolud on selged: ELi komisjon näeb pakti rändeprobleemide lõpliku lahendusena, rahvuskonservatiivsed jõud aga peavad seda suveräänsuse rikkumiseks. The European Conservative toob esile eriti terava punkti: solidaarusmehanism jõustati pärast seda, kui ELi nõukogu eemaldas ühehäälsuse nõude, st 20 jaatava häälega sai see siduvaks ka nendele riikidele, kes vastu hääletasid. Sellised riigid nagu Ungari ja Poola on teatanud, et kavatsevad paki rakendamisele vastu seista. UnHerd märgib eraldi, et Euroopa on lõpuks rändeküsimusele tõsisemalt otsa vaadanud, kuid hindab lähenemisviise erinevalt.
Jälgida tasub: kas komisjon tõepoolest hakkab oma pädevust kasutades kvoodid üles kruvima; kuidas liikmesriigid täpselt solidaarsusmehhanismi rakendavad; ning kas Ungari jt riikide juriidiline vastuseis toob kaasa uusi liikmesriikide ja Brüsseli vahelisi vaidlusi. Marine Le Pen’ kohtuotsus, mis on oodata 7. juulil 2026, lisab sellele pildile lisapinge: tema valimisvõimalused 2027. aasta Prantsusmaa presidendivalimistel sõltuvad otseselt sellest, kas ta saab kandideerida.
—