Pensionide ostujõud on ajas tublisti kasvanud ja suureneb ka edaspidi, kuid peamiseks väljakutseks kujuneb see, kas pension peab sammu tööealiste elutasemega ja kui palju riske me ühe samba kanda jätame, kirjutavad Uku Varblane ja Magnus Piirits. Koos kätte jõudnud soojade ilmadega seavad paljud suuna suvekodude poole. Paraku kaasneb sellega ka nimekiri töödest, mis seal tegemist ootab. Ühel aastal saab korda trepp, järgmisel suvel vahetatud aken, siis parandatud katusenurk või pandud uus boiler. Iga töö teeb elamistingimusi natuke paremaks, kuid samal ajal maja vananeb ja tegemist vajavaid töid tuleb juurde, samuti muutub arusaam ootuspärastest mugavustest. Nii võibki juhtuda, et kuigi igal aastal saab midagi tehtud ja eluolu paremaks, on lahknevus ootuste ja tegelikkuse vahel hoopis kasvanud. Pensionidega on sarnane paradoks. Tuleviku pension on eurodes praegusest märkimisväärselt suurem ning pakub ka paremat ostujõudu, aga kui palgad ja ühiskonna tavaline elustandard liiguvad kiiremini eest, võib pensionär olla korraga paremas seisus kui praegune pensionär, ent oma aja keskmisest elustandardist hoopis kaugemal.
