Kahekordsed asteroidisüsteemid on meie sisepäikesesüsteemis laialt levinud. Aastakümneid valitses arusaam, et paljud neist tekivad siis, kui kiiresti pöörlev peaasteroid heidab materjali välja, mis koguneb seejärel piklikuks kuuks, mis tiirleb Roche’i piiri lähedal. Uued uuringud viitavad aga sellele, et paljude kahekordsete asteroidide praegused konfiguratsioonid võivad olla palju keerulisema ajaloo tulemus. Teadlased leiavad, et mitmed sellised süsteemid on läbinud faasi, kus peaasteroidi ümber tiirles korraga mitu satelliiti. Aja jooksul võisid need satelliidid omavahel suhelda, ühineda või süsteemist lahkuda, jättes alles vaid ühe kuu, kuid koos sellega ka ebatavalised orbitaalsed omadused ja kujud. See avastus muudab oluliselt meie arusaama kahekordsete asteroidide tekke- ja arengumehhanismidest ning selgitab mõningaid seni mõistatuslikuks jäänud konfiguratsioone, mida varasem lihtsustatud mudel ei suutnud rahuldavalt kirjeldada.
