**EL Komisjon haarab Euroopa rahakotti — uus eelarve on varjatud võimupööre**
Euroopa Komisjon esitles uue seitsmeaastase eelarveraamistiku (2028–2034) kavandi mahuga ligi kaks triljonit eurot, kuid Thomas Fazi analüüsis UnHerd’is (10. juuni) väidab, et tegeliku sisu kaalumine paljastab midagi hoopis enamat kui rutiinne eelarveläbirääkimine — see on otsustav samm Komisjoni võimu laiendamisel liikmesriikide arvel. Komisjon soovib jõuda kokkuleppele enne aprilli 2027, mil toimuvad Prantsusmaa presidendivalimised, kus Rahvusrinde kandidaat Jordan Bardella võib saavutada võidu. Kuna eelarve nõuab kõigi liikmesriikide ühehäälset heakskiitu, võib Euroopa-vastane Prantsusmaa kogu raamistiku nurjata. Seda ei öelda kunagi avalikult, mis on Fazi hinnangul iseenesest ilmekas märk ühise otsustusprotsessi põlgusest.
Rahalises plaanis on eriti tähelepanuväärne, et koroonapandeemia ajal “erandliku ja ühekordse meetmena” võetud ühislaenud (summas ligikaudu 750 miljardit eurot) integreeritakse nüüd püsivalt tavaeelarvesse — see on tekitanud avatud lõhe netomaksjate (Rootsi nõuab summa “olulist vähendamist”) ja suuremaid toetusi saavate riikide (Itaalia, Hispaania, Poola) vahel. Lisaks soovib Komisjon vähendada eelarve arvestuspeatükke seitsmelt neljale ja 52 eraldiseisvat programmi koondada 16 alla — ametlik selgitus räägib “lihtsustamisest”, kuid tegelikkuses tähendab see vähem parlamentaarset järelevalvet ja rohkem täidesaatvat paindlikkust Komisjoni kätes.
Kõige teravamalt näitab võimupöörde loogikat nn AgoraEU programm, mis ühendab varasemad loome- ja “Euroopa väärtuste” rahastamisvood ning mille eelarve kasvab 8,6 miljardi euroni — enam kui kahekordseks võrreldes eelkäijatega. Sajatest Brüsselilt toetust saavatest vabaühendustest, mõttekodadest ja meediaväljaannetest koosnev ökosüsteem saab sellega tugevama rahalise aluse kui kunagi varem. European Conservative’i uudiskülg kajastab ka lekkeid selle kohta, et Komisjon valmistub lisaks gaasiaktsiisile — mis rõhutab mustrit, et iga kriis muutub ettekäändeks uue rahastamisvoo avamiseks.
Tuleb jälgida, kas Saksamaa uus valitsus koalitsioonipartnerite survel suudab eelarve mahtu piirata ning millised on Prantsusmaa presidendivalimiste tulemused — need kaks tegijat määravad suuresti, kas Komisjon saab oma lähenemisnurga läbi suruda enne 2027. aasta lõppu.
**Euroopa kaitsetööstusliku koostöö krahh: FCAS-programmi kokkuvarisemine**
8. juunil kinnitas Saksamaa ametlikult, et Prantsusmaa ja Saksamaa hülgavad ühise tuleviku lahingulennuki (FCAS) programmi tuumiku — kümneid aastaid planeeritud hankeprojekti, mille kogumaksumus oleks ulatunud ligikaudu 100 miljardi euroni. Programm käivitati 2017. aastal Emmanuel Macron’i ja Angela Merkeli algatusel. Selle ambitsioon oli asendada 2040. aastaks nii Prantsusmaa Rafale kui Saksamaa-Hispaania Eurofighter, sidudes need ühtseks “lahinguteenuste pilveks” koos droonide ja järgmise põlvkonna anduritega. The European Conservative kirjutab (9. juuni), et programm oli tegelikkuses “elupeal” juba mitu kuud — lõplik tüliõun oli intellektuaalomandi jagamine ja tööstusharu juhtimisstruktuur Dassault Aviationi ja Airbus Defence and Space’i vahel, kes olid selgelt suutmatud koostööd tegema.
Programmi nurjumine tuleb eriti valul ajal, mil USA survestab Euroopat suurendama omaenda kaitsevõimet ja kaitsetööstust. Macron on olnud Euroopa “strateegilise autonoomia” suurim eestkõneleja — just FCAS pidi olema selle konkreetse väljendus. Berliin teatas tulemusest ilma ühisavalduseta Pariisi ja Madridiga, mis on iseseisev poliitiline signaal. Kaitseekspert Jean-Dominique Merchet juhtis tähelepanu, et kokkuvarisemine ohustab nüüd teisi ühisprojekte, sealhulgas Euroopa tuleviku lahingumasin (MGCS) tanki. See täiendab UnHerd’is avaldatud Wolfgang Münchau analüüsi (trending 11. juunil), mis näitab, et Lääne liidrid jätkavad Ukraina sõja kaotuste süstemaatilist alahindamist — Soome president Alexander Stubb väitis näiteks, et iga langenud ukrainlase kohta hukkub kaheksa venelast, mis teeksid Venemaa armeest juba ammu hävinud jõu.
Vastuolu on ilmne: Euroopa ühelt poolt kuulutab kaitsealast ühtsust ja autonoomia ambitsiooni, teisalt ei suuda kaks suurriiki ellu viia ühte lenduri kava isegi üheksaastase töö järel. European Conservative’i uudisvoost selgub tänagi, et Bulgaaria teatas relvade saatmise lõpetamisest Ukrainale ning Läti sõlmib Ukrainaga droonilepingut — mis näitab, et Euroopa kaitsearengu suunda juhivad just väikeriigid ja droonitehnoloogia, mitte suurte riikide kaasaegne lennukitööstus.
Edasist jälgimist väärib, kuidas Prantsusmaa reageerib — kas ta otsib uusi partnereid (Rootsi, India, Araabia Ühendemiraadid), kas MGCS tanki projekt suudab eraldi ellu jääda ning kas USA F-35 müügi laiendamine Saksamaale saab otsuse kohaselt sümboolseks märgiks Euroopa kaitsestrateegilisest suutmatusest.